Tiit Eferti lugu sellest, kuidas Ergo hakkas 2021. a suvel gurmeeõhtuid pidama:
Pärimushuvilised Ergo-Hart ja Veinika Västrik peavad Peipsi-äärses
Torila külas Turgi käsitöö- ja tervisetalu, kus korraldavad sõprade
utsitamisel sündinud kangakudumislaagreid ja üdini tervislikke
gurmeeõhtusööke.
Kummalgi pole Peipsi kandiga pistmist olnud. Veinika on üles kasvanud
Paides, Ergo Tallinnas. Neid ühendasid mälestused maal elanud
vanavanematest, kelle juures said suved ja koolivaheajad veedetud.
Lapsepõlves oli selge, mis on vikat ja mis on hang. „Maale kolimine oli
justkui naasmine lapsepõlve,” lausus Veinika. Maakodu üks soetamise
põhjus oli soov pakkuda lastele ja tulevastele lastelastele maal elamise
kogemust. „Mina tahan ka olla hea maavanaema,” kinnitas Veinika.
Loe edasi Postimehe Maaelu lisast 5.08.2021:
https://maaelu.postimees.ee/7307627/kasitootalu-peremees-hakkas-gurmeeohtuid-korraldama
Ajakiri Maale! alustab meie loo jutustamist 2019. aasta kevadnumbris nii:
Alguses oli lihtsalt Turgi talu – koht, kus puhast toitu kasvatada ja lapsi loodusele lähemale viia. Väga ruttu sai sellest Veinika Västriku Turgi käsitöötalu. Mitte et see oleks perenaisel plaanis olnud, ei – lihtsalt kangakudumisfännid käisid nii kaua peale, kuni said oma tahtmise.
Turgi talu leiab Peipsiääre vallast Kallaste külje alt
Torila külast. Sealtsamast, kuhu kord reisihimulised kutsud teel olid,
aga kohale ei jõudnudki, sest tukkuma jäänud Piilupart keeras rongi kraavi.
Viimastel aastatel on pisike Torila taas paljudele reisi sihtpunkt,
siia sõidab kokku kangakudumishuvilisi igast Eesti nurgast. Kaugemaltki,
koguni mere tagant Rootsist tullakse. Ikka Turgi tallu kangast kuduma.
Talu eluhoonesse sisse astuja satub esmalt miniatuursesse
tekstiilimuuseumi: seintel ja käärpuudel ripuvad vanad kootud vaibad,
tekid ja villased suurrätid, seina ääres maas on rullikeeratud
põrandariided poole meetri jagu lahti tõmmatud, et mustrite ilu – mis
siis, et värvid aastakümnete jooksul tuhmunud – näha oleks.
„Ma
olen ka tekstiilikollektsionäär: kõik, mis on telgedel kootud, huvitab
mind,“ ütleb talu perenaine Veinika Västrik, kelle igapäevatöö on anda
kangakudumisoskusi edasi kõrgema kunstikooli Pallas tekstiilieriala
tudengitele. Selgub, et peale koridor-galerii on vaipu täis ka
rehealune.
Ega tubagi õige kambri nägu ole: mööblitükkide asemel
seisavad siin viied kangasteljed, vabal põrandapinnal korvid lõngakerade
ja -vihtide ning suurteks pallideks kokku keritud riideribadega. Tõsi,
tagakambrist on kangasteljed talveks välja laenutatud. No kuskile peab
pereahvas ju magama ka mahtuma!
Vastu suve tuleb siin taas suuremat sorti kolimine. Laiali laenatud teljed sõidutatakse tagasi, tassitakse tuppa ja pannakse kokku, voodid taritakse aita. Nii juba kolmandat suve. Kohe esimesel juunipäeval vallutavad talu laagrilised. Peamiselt on need hobikudujad, kes tulevad oma teadmisi täiendama. „Kangakudumise mustrite maailm on piiritu ja ikka veel leiab ka ennenägematuid tehnikaid. Kes sellesse süveneb, saab teada, kui vähe ta teab,“ tõdeb Veinika, silmad naerukil.
Loe edasi Maale! 2019. a. kevadnumbrist!